Petseri
Petseri on linn Venemaa Pihkva oblastis Eesti kagupiiril.
Petseri on Setumaa ajalooline keskus. Asulana kujunes ta 1473. aastal rajatud kloostri ümber. Enne kloostri rajamist oli piirkond arvatavasti asutatud setudega; kloostri ja linna rajamine tõi sinna aga märgatavalt venelasi.
Eesti vallutas Petseri Nõukogude Venemaalt Vabadussõja käigus. Tartu rahulepinguga 1920. aastal jäi Petseri Eesti Vabariigi territooriumile. Aastatel 1920–1940oli Eesti Vabariigi maakonnalinn (Petseri maakonna keskusena). Linna mõjutas kuulumine Eesti koosseisu sõdadevahelisel ajal. Nii jäi Petseri klooster bolševike poolt sulgemata ja oli ainus pidevalt tegutsenud õigeusu mungaklooster Nõukogude Liidu alal. Pärast Eesti okupeerimist 1940. aastal oli Eesti NSV maakonnalinn Petseri maakonna keskusena. Viidi jaanuaris 1945 üle Vene NFSV Pihkva oblasti koosseisu. Praegu on ta Petseri rajooni keskus Venemaa Föderatsiooni Pihkva oblasti koosseisus.
Petseri klooster
Klooster on asutatud 28. augustil 1473. aastal kui õigeusu mungaklooster, samast ajast paikneb seal ka Jumalaema Uinumise peakirik, mille praegune fassaad on päri 18. sajandist.
Petseri kloostri ajalugu ulatub sajandite taha. Pärimuse kohaselt, mille mungad hiljem üles kirjutasid, on teada, et looduslikule koopale liivamäes sattus esmakordselt peale keegi talumees. See oli 1392. aastal. Koopa esimeseks elanikuks oli teadmata kust tulnud munk Markus. Tema kõrval kaevasid hiljem endale elamud jooksikud Tartust, Pihkvast ja Irboskast. Nende koobaste järgi (vana slaavi keeles — petšorõ) saigi hiljem linn oma nimetuse — Petšorõ, eesti keeles Petseri.
1470. aastal saabus sinna sakslaste tagakiusamise eest Tartust põgenenud preester Joann Setšnik koos naise ja lastega. Munkade abiga ehita ta pühasse mäesse koobaskiriku, mis sai 1473. aastal sisse õnnistatud Novgorodi peapiiskopi Feofili loal Jumalaema Uinumise pühal. Joann Setšnik pühitses end mungaks Joona nime all, tema naisest sai nunn Vassa. Kloostri asutajad Markus, Joonas ja Vassa on maetud kloostrisse.
Klooster-kindluse müürid ehitas Vene tsaar Ivan Julm alles Liivi sõja aastail1553—1565.Kivid olid toodud kahekümne versta kauguselt Irboskast. Sellega pidid tegelema pea kõik ümbruskonna talupojad. Vallikraavid kaevasid aga sõdurid hiljem Peeter I käsul.
Üleval kloostri sissekäigu juures leidis 1570. aastal suur ülekohus. Äkitselt saabus kloostrisse vägev tsaar Ivan Julm isiklikult. Temale läks vastu kloostriülem Kornelius, rist käes. Selle asemel, et vastata tema tervitussõnadele, haaras valitseja mõõga ja raius tal pea maha. Kuid sealsamas kahetses tsaar tehtut, sai aru, et Kornelius ei saanud olla süüdi neis hirmsates kuritegudes, millest laimajad Moskvasse kaebasid. Tsaar tõstis tapetu kätele ning kandis ta alla Uspenski kiriku juurde. Seda teed, mille kaudu Ivan Groznõi kandis maharaiutud peaga kloostriülemat nimetatakse sellst ajast peale «vereteeks». Pihkva-Petseri surnute eestpalveraamatus on sellest sündmusest jutustatud allegooriliselt: «Kloostriülem Kornelius on sellest kaduvast elust saadetud maapealse isanda poolt taevase isa juurde igavesele elule 1570. aastal 69 aasta vanuselt.» Tsaar Ivan on oma järelemõtlematut tegu kahetsenud kogu elu vältel ning saatnud Petseri kloostrile palju kinke.
Samas jääb kloostriülema Korneliuse pea maharaiumise loos üpris palju ebaselgeks. Ühe versiooni kohaselt olevat bojaaride konservatiivse opositsiooni juht vürst Andrei Kurbski oma kodumaa reetnud ja põgenenud 1564. aastal Leetu. Enne seda oli Kornelius tuntud Kurbski lähedase sõbrana. Vürst külastas Korneliust kloostris ja pidas temaga kirjavahetust. Kui tsaar Ivan hakkas oma poliitiliste vastastega arveid õiendama, langesid tema viha alla ka Kurbski sõbrad, nende hulgas Kornelius, kes mõningatel andmetel hukati Pihkvas.
Kloostri vaatamisväärsused
Petseri klooster tugevnes ja rikastus eelkõige Korneliuse ajal (1529—1570).1558—1565valmis kloostrit ümbritsev 10 meetri kõrgune, 2,5 meetri paksune üheksa torniga kivimüür. Olulisemad arhitektuurimälestised on Suur Kellatorn (1523), Vana-Vene stiilile järgnevad Jumalaema Rõõmukuulutamise (1541) ning Püha Nikolause kirik (1565), barokne Jumalasünnitaja Kaitsmise kirik (1759) ja klassitsistlik Püha Mihhaili kirik (1818—1827),Püha Värav (1565) ja sellest algav Veretee. Lisaks varakamber ja raamatukogu. Kloostri õuel idaservas asuvad munkade klassitsistlikus stiilis eluruumid. Looduslikesse, hiljem suuremaks kaevatud koobastesse (kogupikkus umbes 200 m) on maetud munki.
Petseri klooster oli 16. sajandist kuni 18. sajandi alguseni Venemaa tähtis eeltugipunkt, mille abil võideldi Liivimaa Ordu, Poola ja Rootsi vastu. Pärast Põhjasõda kaotas Petseri klooster oma sõjalise tähtsuse.
Mida saab siis Petseri kloostris vaadata? Vana kellatorn on ehitatud 16. sajandil. Kellad paiknevad kahel korrusel — alates mitmepuudastest hiiglastest kuni pisikeste täitekellukesteni. Kõige ülemise kirikukella on annetanud Boriss Godunov, allpool kaks suurt kella Ivan Julma ja Peeter I poolt. Ajal, mil ei olnud veel kirikukelli, asendas neid lokulaud, teise nimega «Aadama küljeluu».
Puu all klaaspaviljonis paikneb keisrinna Anna Ioannovna tõld. Keisrinna külastas isiklikult kloostrit ning jättis mälestuseks oma sõiduriista.
Katakombi külastajad näevad sissepääsu kohal slaavikeelset kirja: «Sissekäik Jumala poolt loodud koobastesse». Neisse katakombidesse, kus tuleb liikuda küünlavalgel, on maetud üle 10 000 inimese.
1998. aastal oli Petseri kloostris 32 munka. Oma toiduained kasvatasid nad ise ja lisa said annetustest.
Klooster on praegu ilusti korda tehtud, majad värvitud ning turiste viiakse ka koobastesse ekskursioonile. Räämas Petseri linna taustal paistab klooster tõelise pärlina.
Suurem ehitustöö käis kloostris 1960ndatel aastatel, kui pikemaks ajaks saabusid ehitusmehed Pihkvast. Nende poolt said remonditud nii mõnedki ruumid ja kirikud. Restaureeriti kindluse müüre ja torne. Isegi osa palktellinguid, kus kunagi seisid laskurid laskeavade juures, said taastatud.
Klooster Eesti ajal
Enne Teist Maailmasõda oli Petseri klooster populaarseks külastuskohaks. See oli koguni kohalike venelaste ideeliseks ja poliitiliseks keskuseks — Petseri piiskop Joann (Ivan Bulin) oli isegi Eesti Riigikogu liige.
Kloostrisse saabusid turistid ja palvetajad raudteed mööda, aga tuldi ka busside ja sõiduautodega Baltimaadest ja koguni Lääne-Euroopast. On olnud isegi palverändureid Aasiast, Aafrikast ja Ameerikast. Kindluse tornidest paistis binokliga vaadates isegi Pihkva Kreml.
1934. aasta ajalehes Russki Vestnik kirjutab keegi A.Vladovski, et kloostri müürid ja tornid pakuvad äärmiselt haletsusväärset pilti. «Aegamööda nad lagunevad ja neid peaaegu üldse ei restaureerita. Nii ähvardab seda 16. sajandi mälestusmärki aeglane, kuid vältimatu häving,» kirjutab ta. Artikkel lõppes üleskutsega Eesti valitsusele ja vene üldsusele peatada mälestusmärgi lagunemine ning lükata restaureerimine selle ajani, kui avaneb võimalus.
Kui Petseri kloostri heaks toona midagi tehti, siis arvatavasti üsna vähesel määral. Restaureerimisplaanid jäid soiku ning kapitaalsed tööd algasid alles pärast sõda, juba nõukogude võimu ajal.
Saksa okupatsiooni ajal
Vene prosaist Gennadi Gerodnik, kes on elanud Valgas ja Keilas, on kirjutanud muuhulgas usuvastase raamatu «Mungarüü varjus», mis ilmus tõlgituna eesti keelde 1965. aasta. Ta läks usuvastases publitsistikas kaasa nõukogude propagandaga, kui mõningaid huvipakkuvaid fakte Petseri kloostri ajaloost saksa okupatsiooni ajal on ta siiski esile toonud.
Petseri kloostris toimusid okupatsiooniaastail Balti Eksharhaadi kõrgeima vaimulikkonna kokkutulekud ja nõupidamised. 1943. aasta augustis toimus seal kõrgema vaimulikkonna nõupidamine, millest võttis osa kõrgema okupatsiooni esindajana Pihkva oblasti ülemkomissaar Böcking koos abikaasaga, tema adjutant von Essen, Petseri linna politseiprefekt jt. Võeti osa ühiselt jumalateenistusest ja ristikäigust Jumalaema auks. Kloostri Sretenski kirikus istusid pikkade laudade taga, mis olid kaetud igasuguste roogadega, vaheldumisi preestrirüüd ja hitlerlikku mundrit kandvad isikud.
Sõjapäevil käis kloostris õnnistust saamas ka endine nõukogude kindral Vlassov, kes oli sakslaste kätte vangi langenud ning organiseeris vene sõjavangidest Vene Vabastusarmeed.
Varakambri saladus
Sajandite vältel oli Pihkva-Petseri kloostrisse kogunenud hulk väärtasju. Kloostrile tegid kingitusi Vene tsaarid, keisrid, bojaarid, ministrid, kaupmehed ja rikkad mõisnikud. Varakambris hoiti kuld- ja hõberiste, karikaid, peekreid, pühe leiva astjaid, kroonlühtreid, ikoonilampe, kalliskividega ülepuistatud preestrirüüsid ja mitrasid, vanaaegseid ikoone ja evangeeliume.
1920ndatel aastatel hindas Eesti valitsuse erikomisjon kloostri aardeid ning koostas nende nimestiku. Eesti ajal kuulus Petseri kloostri varakamber muuseumide süsteemi.
Rahvapärimuse järgi olevat varasematel aegadel varakambril rippunud seitse keerulist eri süsteemiga lukku, mille võtmed olid seitsme vanema munga käes. Hoidlasse võisid nad siseneda ainult ühisel nõul, seitsmekesi. Ent ka seitse keerulist lukku ei suutnud aardeid kaitsta.
Varakambri tühjendasid sõjapäevil lõplikult sakslased. Kloostri aarded olid arvel nii Pihkvas, Riias kui Berliinis. Kloostriülema Paveli korraldusel panid tema abilised teiste munkade teadmata väärtasjad pakkidesse, et need ära saata. Ainuüksi ühte kasti oli pakitud 525 hinnalist metalleset. Kogu vara oli tarvis bolševike käest ära päästa! Ühes autoga saabus relvastatud sakslaste meeskond. Sajandite vältel kogutud kultuuriväärtused läksid teele Saksamaale ning seejärel pole neist mingeid jälgi.
Irboska
Irboska ehk Vana-Irboska on küla Venemaa Pihkva oblasti Petseri rajoonis.
Esmakordselt 862. aastal mainitud Irboska on vanimaid vene linnu. Asulas on linnamägi ja 14. -16. sajandil ehitatud kindlus.
1920–1944 kuulus Eesti Vabariigi Petserimaa koosseisu ja oli Irboska valla keskus, alevik. Alevikust kirdes, 4,5 km Eesti-Vene piirist, asus viimane Valga—Pihkva liini raudteejaam Eesti maa-alal. Jaama juures asusid a/s Eesti Gips kipsiveskid ja alevikust lõunas kipsimurrud.
Setud
Setud ehk setukesed (ka setod, setu keeles setokõsõ’) on eestlaste etniline rühm, kelle põline asuala on Kagu-Eestis Setumaal. Setude üldarv on ligi 10 000.
Setud on õigeusklikud, kuid säilinud on paganlikke uskumusi. Nad räägivad võru murdele või võru keelele lähedast setu murret või setu keelt (üks lõunaeesti keeltest), milles on palju vene mõjusid.
Tänapäeval elab suur osa setusid Tartus ja Tallinnas. Pärast 1991. aastat jäi osa setusid Venemaa poolele riigipiiri Petseri rajooni.
2010. aastal tunnustas Venemaa valitsus setusid väikesearvulise põlisrahvana, 17. juunil tehti Venemaa Föderatsiooni valitsuse otsusega Venemaa väikesearvuliste rahvuste nimekirja muudatus ning sinna kanti 46. rahvusena ka setud.